Varjatud kaamera

Mõned pildid öisest aiaelust, märts, aprill ja mai 2023. Üks päevane pilt ka. Keegi kommenteeris, et liiklus nii tihe, vajame valgusfoori.

Aeg

 Ole ettevaatlik oma mõtetega, need võivad ellu astuda.

Olin siin juba mõnda aega oma blogi lahti-kinni plõksinud kuid kirjutamissoonele ei sattunud. Lõpuks leidsin, et ju siis peab mingi suur vapustus mind tabama, et taas internetipäevikut pidama hakata.

Sain oma vapustuse venna õnnetu lahkumise läbi. Meie omavahelises suhtluses on olnud igasuguseid aegu, armsast lapsepõlvest tema tormilise nooruse ja tasakaaluka hinnatud töömeheni välja. Viimastel aastatel oli meie omavaheline läbisaamine väga hea. Seda karmim oli mu hingele teadasaamine, et teda enam pole.

Hetkel iseloomustab mu hinge kõige paremini allolev pilt. Suur uhke hoone, pooleldi varemeis, kuid siiski taastamine ja restaureerimine käib seal. Siseruumides, mida kõrvaline pilk ei näe.

Ja üleüldse, selline see elu on: kord varemeis, aga siis tuleb aeg maha võtta ja mõtiskleda.

Olla kohati diplomaat ja mitte kõike välja lobiseda.

Lüüa puhevile oma roosad unistused,

kus vaja, mängida narri. Alati ei saa ju tasakaalukas olla.

Mõnikord ikka näitab elu sulle ka varjatud saladusi.

Ja argliku hapra lilleõiena algab vapustustest taastumine,

et taas elu nautida ja unistused ellu viia.

Jah, aegu on elus igasuguseid, karmimaid ja rõõmsamaid.

Täna läks taas keset ööd uni ära. Sirvisin oma Pariisi (aprill 2023) pildialbumit. Ja panin kokku lühikese galerii elu keerdkäikudest. Venna mälestuseks.

Esimene pilt: Raikküla mõis, 191124.

***

 Üle mu õue

sammuvad päevad
pikas reas.
Nad tulevad kusagilt
hommiku kandist,
toredate nägudega
noored matkamehed,
ja lähevad õhtute poole.
Kuni silmapiirini
on näha
nende vaarudes
hallimaks muutuvaid selgi.
Mõned neist
vaatavad tagasi
nagu kutsudes kaasa
või kippudes tagasi.
Kuid hommiku poolt
tulevad,
päikesekettad õlal,
uued ja uued
toredate nägudega päevad
üle mu õue.

27.08.1967 - 23.11.2024

VENNALE