Oo, vaimud! Neist võin ma palju rääkida. Mina ja minu mees ja minu lapsed ja mõned meie külalised, kes ööseks on jäänud: meil on palju lugusid vaimudest.
Hm, kindlasti te ütlete, et puhas jamps ja väljamõeldis, et vaimusid pole olemas! Eks ta ole tunnetamise ja tundlikkuse küsimus. Nii nagu sensitiivsuski.
Meie peres on vaimu olemasolu ja kokkupuuted temaga suhteliselt tavaline igapäevaelu. On aegu, kus tihti kuuleme ja tunnetame teda ja on pikemaid pause, millal ta vist kuskil mujal ringi uitab. Ta ilmus meile kaheksakümnendate aastate keskpaigas ja kui kolisime vanast kodust uude majja, tuli meiega kaasa. Sensitiivsete võimetega nõelraviarst arvas, et kui soovime, ta võib meie vaimu vaimude maailma tagasi saata, kuid mees ja lapsed olid temaga selleks ajaks juba nii harjuda jõudnud, et elu vaimuta tundunuks veidi igavavõitu. Ta on iseenesest rahumeelne ja ei hirmuta meid.
Siinkohal paar lugu meie vaimu tegemistest.
Olid meil külalised, üle kahekümne vanuses noormees ja tema ema. Kuna vaimul oli aktiivne periood, pidasime vajalikuks neid igaks juhuks hoiatada, et kui nad öösel midagi kummalist kuulevad, pole tarvis muretseda, see on meil normaalne ja nendega ei juhtu midagi halba. Noormees mingeid vaime ei uskunud ja naeris meid välja. Järgmisel hommikul tuleb noormees mu juurde ja küsib vaikselt, et kas mina käisin öösel köögis nõudega kolistamas ja potikaani häälekalt pottidelt tõstmas. "Oh ei, milleks, mina öösel magan!" Peale mu vastust läheb noormees näost kaameks ja selgub, et neile olevat köögis päris korralik kontsert korraldatud. (Köök oli selle toa kõrval, kus nad magasid). Ja et ta on juba kõiki meie pere liikmeid küsitlenud ning mina olevat olnud viimane lootus, et ehk köögis ikkagi ei olnud vaim. Igatahes peale seda ööd noormees vaimude olemasolust rääkijatesse üleolevalt ei suhtunud.
Üldiselt ma vaime ei karda kuid ühel hilisel öötunnil sain minagi veidi ära hirmutatud.
Olime just hiljaaegu oma uude kodusse kolinud. Mees ja lapsed magasid juba, mina vaatasin veel telekat. Tuled ei põlenud, oli talv ja telekavalgus vaid toas. Ja siis kuulen: "kiiks", (lukus) välisuks tehakse lahti, seejärel "kraaps - kraaps", keldrikoja uks avaneb ja sulgub. Ja sammud lähevad mööda astmeid trepist üles teisele korrusele. Olematust trepist. No hakkas ikka kõhe küll, tõepoolest!
Aga pilti ka.
Vaimud ei hooli, kas on päev või öö, kas sajab lund või vihma. Kas on talv või suvi. Nemad ajavad oma asja, elavad oma elu, hõljuvad või liiguvad seal kus parasjagu neil just vaja. Ja meie, inimesed, kas näeme ja tunnetame neid, sõltub... ma ei tea, millest see sõltub. Ja küllap siin ühes 2018 aasta aprillialguse Helsingi lörtsiski mõni vaim ikka ringi liigub. Ole teravsilm märkama! ;)
020418, Helsingi
5 kommentaari:
Mulle tundub, et vaime pildil on rohkem kui üks :)
Aga jah, mul tuli ka kohe mitu konkreetset lugu meelde, kus nad (vaimud) lausa käeulatuses on olnud...
Kolistajate lugu on täiesti tuttav teema. Perekondlikud sidemed noormehega, kes väidetavalt suhtleb nimet tegelastega, on andnud palju mõtteainet:)
Ilma vaimudeta poleks mõeldavgi !
Mida rohkem pilti pingsalt vaadata, seda enam tekib vaimusilmas mulje, et ei ole see paigalseisev, vaid pilt liigub edasi.
Mul ei ole olnud juhust kolistavate vaimudega kohtuda, kuid millegipärast olen mitu korda näinud silmanurgast mingit ebamäärast kogu, mis haihtub sel hetkel, kui ma oma silmavaate sinna pööran.
Pole rohkem kogenud, kui ükskord Laia tänava Linnateatri majas (80ndatel, siis veel Noorsooteater), öösel inspitsiendi kabinetis diivanil öövalvet tehes. Keerasin näo seina poole, akna taga oli sisehoovis seina lähedal kasvava iidse tamme siluett ja see oli kuidagi hirmutav, kardinaid ka polnud ette tõmmata. Legende kummitustest oli selles majas juba siis ja ma ei usu, et nad ka praegu kadunud on... mina kuulsin samme krigiseval trepil, mis viib 2.korrusele kabinettidesse ja väiksesse saali. Majas olin ainult mina ja see oli valve all.
Postita kommentaar