Septembrikuistest USA lääneranniku ning oktoobrialguse Lõuna-Venemaa ja Ida-Ukraina maastikupõlengutest tekkinud saastast ei jäänud pisike Eestigi puutumata. Tuulte toodud suitsu ja tolmuosakesed muutsid taeva hämuseks, päikesetõusud ja -loojangud muutusid eriti omapärasteks punasteks.
Ilus oli vaadata küll, kuid tegelikult oli see kohutav saaste, mis maha sadas. Me ei taibanud ujumisbasseinile katet peale panna ja nii me siis nägimegi kuidas päev-päevalt veele üha hullem tahmakiht ladestus.
Hm, ja nähtuga seotult: mis mahetoidust me üleüldse räägime... Ja maakera päästmisest ja säästmisest. Inimene peab ennekõike iseennast enda eest päästma.
Ma vist muutun maailmavaatelt Paduroheliseks. Seda just ennekõike seetõttu, et kõik need saastatusega seotud probleemid puudutavad mind väga lähedalt ja väga isiklikult ja väga valusalt.
Teised fotojahtijad
4 kommentaari:
Nagu mürgihammastega madu: ilus ja ohtlik.
Hullem kui madu, sest on ohtlik ka siis kui torgi. Või, noh, mida seal torkida, selline ilu, et tuleb kohale, on ilus ja salvab...
Jep, see müstiline päike. Vaatasin paaril õhtul ja mõtlesin ka, kui palju seda suitsu ja tahma peab õhus olema, et meieni ulatub. Nii kaugelt....
...ja maailm on kohe siinsamas.
See on nagu kahe teraga mõõk - kumbki tera võib valusalt lõigata, lapiti hoopi saades ehk äratab letargiast
Kahjuks ei ärata letargiast, otsustajatel ju dollarimärkidega prillid ees.
Postita kommentaar