Linnaelust ei tea ma tegelikult mitte midagi. Olen kogu oma elu maal elanud. Ja nüüd viimastel aastatel tutvustatakese linnarahvale hoopis maal elamist. Niisiis: "Maal elamise päev". Mõeldud linnarahva maale elama meelitamiseks.
Nagu juba eelnevalt öeldud, elan mina maal. Ja selle päeva raames käisime tutvumas maaeluga naabruskonnas. Väike küla, Vahastu. Hooldatud, armas paigake. Väga kaunis paigake.
Mis meid sinna meelitas? Õigemini kes? Linnast maale elama tulnud lauljanna Siiri Sisask. Üks minu lemmikutest, andis sel päeval kontserdi Vahastu kirikus.
Nii et, vahetage aga lahkesti linnaelu maaelu vastu. Siin taevas sinisem ja rohi rohelisem. Kultuur ka tuuakse praktiliselt koju kätte.
5 kommentaari:
Kui ma kuhugi võõrasse paika satun, tahan ikka kirikusse ka sisse astuda. Alati ehk ei õnnestu, aga päris tihti on uksed kutsuvalt avatud. Kui veel muusikat ka pakutakse, mis saab parem olla! Kusjuures, mul on tunne, et mina maakana (maakas, mitte maa-kana) saan sagedamini kultuurist osa kui linnarahvas (linna elu on vist lihtsalt liiga kiire) ... aga mulle võib julgelt vastu vaielda ;) Sisask meeldib mulle ka väga!
Linnas on valik suurem, võimalusi rohkem ja see teeb ehk inimese mugavamaks. Maal haarad ju enamasti igast sündmusest kinni. Aga eks oleneb inimesest ka. Tegelikult ma ju 8 aastat elasin mõned kuud Helsingi lähedal Hyryläs (väikelinn?, vallakeskus igatahes ja päris asjaliku suurusega) ja puhkepäevadel käisin Helsingis muuseumides ja kirikutes jne. Käisin üksi, sest teised eestlased polnud huvitatud. ja mõnikord käisin tööpäeva õhtuti ka kui muuseumisse vaba pääse oli.
Ongi mõte vahetada. Kuigi Kivihunniku küla e Seixal ei anna linna mõõtu siinses mastaabis välja, näeb ta (iga eestlase jaoks) välja nagu linn, kusjuures igal sellisel külal/linnal on ka vanalinn, mitte vähem stiilne, kui Tallinna vanalinn või Gamla Stan Stockholmis. Ilus, aga ikkagi liiga linn minu jaoks, kust tahaks ära, maale.
Maal sündinud ja kasvanud inimese igatsus.
käisin kaardil uudistamas. kaunis linnake. aga jah, ma vist ka ikka ei suudaks linnas elada.
See avarus, mida pakub maakeskkond, on mulle meeltmööda, et kui ma kuskile linna sisse astun ja seal kohvi joon, siis rusuv ängitsustunne hakkab peagi rõhuma. Ka kirikus hakkab mul paha - seda seetõttu, et kunagi ammustel aegadel(enne Katariina vastavasisulist ukaasi) maeti ju inimsäilmed kirikusse ning austusest nende isikute vastu pole ma eriti varmas sinna astuma.
Korra olen käinud Ambla kirikus Bonzot kuulamas - see oli küll vägev kontsert.
Postita kommentaar