Peale mitmete asjaolude kokkulangemisel tekkinud 8-kuulist Tallinna-paastu sain lõpuks taas "jala valgeks". Ja kohe nii rõõmsasti, et lausa kolm korda ühe nädala jooksul. Kui maainimene linna satub siis muljeid ikka koguneb. Ning "linnatekstuure" salvestus telefoni nii- ja teistsuguseid.
Kõige muljetavaldavamateks jäid siiski Politseiaias olevad Elfriede ja Voldemar Lenderi skulptuuride tekstuurid.
Elfriede Lender (1882 - 1974) oli esimese eesti tütarlaste kooli, Lenderi tütarlaste eragümnaasiumi asutaja ja Voldemar Lender (1876- 1939) esimene eestlasest Tallinna linnapea. Voldemar Lender oli arhitekt ja on läinud ajalukku ka nn Lenderi majatüübi kaudu. Need olid kahekorruselised puidust üürimajad, mida Tallinnas 19-20.sajandi vahetusel hulgaliselt ehitati. Sel ajal kasvas Tallinna elanikkond kiiresti ja vajati soodsa hinnaga väikseid korterid. Praeguseks on neid ca tuhatkond alles.
Mälestusmärgi skulptor on Vergo Vernik ja arhitekt Meelis Press.
Pildid 291020
7 kommentaari:
No näed, nagu naksti linnas käidud!
Tekstuurid ja skulptuurid on põnevad, eriti ehk seepärast, et mu ema on Lenderi koolis õppinud, vahetult enne sõda.
Nüüd oleks huvitav Tallinna minna ja Lenderite perega tutvust teha :)
Jaa, ikka mine tutvu nendega! Nad on külalislahked oma kaunis kodus, mõlemad istuvad kenasti vaid ühel pingiotsal, jättes istumisruumi ka külalisele. Ja pealegi jätkuks teil juttu kauemaks, ühine kokkupuutepunkt ju olemas. ;)
On sul ema mälestusi sellest ajast?
Vist mõni pilt ja koolipäevik. Ei suurt midagi. Ema oli Lenderi koolis just need mõned viimased aastad, enne kui see 1940 suleti.
Ma ei arva, et see just kõige sobivam on siin oma blogipostitust jagada, aga klassipildi olen isegi üles pannud. Ammu-ammu.
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2008/08/pildid-kooliajast.html
Aitähh lingi eest. Sobib siin jagada küll.
Ma olen lenderi maja elanud liigagi kaua... võiks öelda oma elu parimad aastad (kolisime sisse, kui läksin 7ndasse klassi ja välja mõned aastad enne 50ndat sünnipäeva).Paljud mu sõbrad-tuttavad elasid ammuilma uutes korterites ja ei saanud aru, kui väga ma taolisi mugavusi igatsesin. Sest minu elamine oli nende jaoks romantiline ja hubane, puupliit ja ahjusoojus. Joosta külma koridori peale kempsu, see oli ju ainult mõni minut elust. Dushinurga mahutasin kuidagi kööki ära, kuid see oli imelik mahutamine, sest ruumi oli napilt. Aga mul oli aiake ja isegi väike garaazh. Paraku jäi meie maja üha enam liiklusesoonte lähedale, nii et kõik marjad olid kaetud musta, kleepuva saastakihiga ja õhk oli üsna kehv.
Miks ma niikaua sellistes tingimustes elasin... see oli eramaja ja vanemad olid sellega rahul ning ega selle eest poleks midagi mõistlikku saanud ka. Sellistele erakatele ju tasuta kortereid ei jagatud vene ajal. Ainult ost ja müük!
Kui lõpuks ära kolisin, siis juba tase kõrgemale, nn tallinna majja Salme tänaval, see oli unelm minu jaoks. Palju puhtam õhk, vannituba. Oli ilus ruumikas korter, ehitasin kamina, mis vannitoa soojaks küttis. Vaikne kant ja maja all oli väike pood, kuhu sai hommikumantlis minna kohvikoort ostma... Kahjuks jäi seal olemise aeg väga lühikeseks... pood muidugi kadus varsti ja pöördelised muutused tulid ka minu ellu.
TwD, tänud muljeid jagamast. Minu jaoks ikka tõega põnev lugemine seleaaegsetest oludest.
Postita kommentaar