Olen püüdnud fotojahi jaoks ikka ekstra värskeid pilte teha. Kuid seekord ei tulnud mitte mingit kõnetavat olukorda ja mõtet. Otsustasin siis, et panen ühe väga vähestest, kuus aastat tagasi tehtud, must-valgetest fotodest. Fb-s oli siis mingi mäng, kus paluti must-valgeid fotosid. Aga millegipärast ei taha ka selle pildi teema mu peas end korrektselt lahti kerida. Ju pole küps.
Arvuti töölaual on kaust onutütre albumist möödunud aastal maha pildistatud vanade must-valgete fotodega. Sealt ma siis nüüd pildid võtsingi. Kirjutan lahti, miks sellised valikud
1. pilt: aastast 1957. Aasta määrasin all vasakus nurgas oleva onupoja järgi. Sel aastal ta on sündinud. Pildil siis mingi suguvõsa oleng nagu sel ajal meie kandis väljenduti. Tunnen sellelt pildilt ära oma ema (taga keskel tumedas kleidis), onupoja Mati, onunaise Elleni, onu Jüri, onu Ossi ja rätikuga vanem naine on keegi emapoolsetest sugulastest, kellega ka tihedalt läbi käidi. Kõo Kulloks kutsuti. Akuliina oli ta õige eesnimi. Kõiv - Kõo võib tuletada perekonnanime.
Ta oli huvitav naine selles mõttes, et koolis ta ei olnud käinud, lugeda ei osanud ja numbreid ei tundnud. Aga ei saanud öelda, et ta kõiki numbreid ei tundnud: rahanumbreid teadis ja tundis väga hästi. Majandada ta oskas ja nende pere oli oma ajastu kohta väga heal järjel.
2. pilt. Lihtsalt selleaegse ajastu keskkond. Inimesi pildilt ei tea.
3. pilt. Eelkõige ka ikka Lõuna-Eesti keskkond. Kus täpsemalt, ei tea. Ja pildil näivad olevat mu ema ja ta õde Olga. Kuskil möödunud sajandi viiekümnendatel.
4.pilt: Aasta peaks olema 1960. Pildil selle blogi autor. Ei saa ju ennast välja jätta ajaloolistest annaalidest, eksole!
NB! Esmaspäevaks on ka üks kooliülesannetest must-valge foto. Ise peab olema tehtud, Värske. Jätan end suvetööle. :P Kuu vist ei ole Jäära tähemärgi all sündinule fotograafia tähtkujus.
Teised fotojahtijad
10 kommentaari:
Jah, eks need vanad fotod mälestusi äratavad. Aga neil on üks suur miinus ka. Kuna iga võte maksis, et filmi hind ja kaasnev töö, siis ikka hoolega valiti enne kui nupule vajutati. Ja vanad pildid on enamasti kuidagi liiga poseeritud, ilma spontaansuseta.
No see küll mulle "naelapea" pihta! Kõik see minevik.
Kui nüüd lemmik valida, siis loomulikult numbriga 54 ;)
Grupipilti vaadates tuli meelde hommikune uudis, et sel aastal ikka lubatakse õpilastel lõpupilti teha. Kurvalt kõlas, kuigi uudis ju hea.
Tegelinski, minu isiklik lemmik on ka 54. Aga sellele pildile pidi tahes- tahtmata ikka sügavama ajastu sisu andma. Meie vanemate ajastu.
Ja nüüd siis lastelaste ajastu: lubatakse kooli lõpupilti teha... see on nii nõme, see viirus. Täiesti üle mõistuse...
Udo, ajastu oli jah vaesem ja võimaluste poolest ikka tunduvalt kõhnem. Aga võtame vastu need mälestused just sellistena nagu nad meile jäetud on. Ja oskame olla tänulikud ka poseeritud piltide eest. Ma ei pea seda veaks.
Jah, kes meist puna-autahvlil olnud:D
Retro on vinge!
Maeitea, maeitea, mul tekkis kurbus... mis ma peaks tegema, kusagil maa ja merede taga on ilmselt mingis kastis ka selliseid...Ja siis - mis minust endast maha jääb... elu elatud ja polegi peaaegu paberpilte.
Näiteks ka mu elukaaslase paberpildid on kõik hävinud. Kui ma mõtlen tema seiklusrikkale elule ja karjäärile, millest jätkuks 10-le tavalisele inimesele, tema muinasjutulisele lapsepõlvele - siis seda huvitavat elu poleks nagu kunagi olnud. Aga oli ju...
Kui ei jää pilti, jääb legend, TwD.
Nii nostalgiline postitus.
Mul pole isapoolsest liinist vist ühtegi fotot, veidral kombel see ei sega. Jätab fantaasiale ja mälestustele metsikult ruumi.
Mulle jällegi sümpatiseerivad külmetavad prouad kivil :)
Vanad pildid ja naeratus… Ma nüüd ei mäletagi, milline (Hollywoodi) kauboifilm see oli, Metsikus Läänes elav tütarlaps unistas foto nägemisest, kus pildistatu naerataks, ja ta kallim võlus lõpuks sellise kusagilt välja.
Aga muidu olen Kaamosega ühte meelt – kui pole pilte, on legend. Ja kui pole enam legendi, ei aita ju pildidki, muutuvad anonüümseks.
Lemmik? Külmetavad prouad =)
Isapoolsest suguvõsast pole mul isegi legende, piltidest rääkimata. Isast ikka paar pilti on. Kõige rohkem tundsin igatsust isa järgi kuskil põhikooli klassides.
Täiskasvanuna otsisin üles isa teise pere lapsed. Ühega neist kohtusin mõned korrad. Sain üht-teist isa kohta teada ta käest.
TwD: kui Sul pildid kuskil seitsme maa ja mere taga olemas on, saad need ehk hea tahtmise korral kätte.
Digiajastust mul ka paberpilte pole. Aga peaks oma fotokaustad üle vaatama ja laskma teha. Ma ikka olen ka perekonnast poseeritud pilte teinud. Neid on hea vaadata ja nostalgitseda. Eriti veel siis kui mõned pildil olijad on lahkunud meie seast. Siis olen endale tänulik, et ikka tegin need pildid. Omamoodi dokumentalistika ikkagi.
Kaevurite autahvel on tuttav - samast ajastust talletatud pilte olen käes hoidnud.
Postita kommentaar