Kevadel, enne aiahooaega otsustasin, et teen ühe nädalase Euroopa tripi. Et suvi tuleb töökas ja kiire ning väike puhkus kulub eelnevalt ära. Kuhu minna? Oli plaan Berliini, kuid vaatasin Berliini kaarti ja vaatamisväärsusi ja nagu ei tahtnud ka sinna eriti minna. Aga kuhu siis? Lappasin Euroopa kaarti, küll üht riiki ja siis teist ja nagu kohe üldse tõmmet polnud mitte kuhugi. Lõpuks leidsin kuskilt (kust riigist, enam ei mäleta) terrassaedadega majad, kuid sinna olin hiljaks jäänud, aiad olid juba õitsenud või õitsemist lõpetamas. Panin Euroopa kaardid kinni ja otsustasin, et lähen hoopis ELF-i talgutele. Olin pikki aastaid nende meililistis olnud kuid polnud kunagi mitte ühtedelgi talgutel käinud. Et nüüd siis käin ära. Möllisin end nädalavahetuseks enne oma sünnipäeva Alutaguse metsadesse lendorava seiretalgutele.
Seirepäeva eelsel ööl oli lumi maha sadanud. Sumpasime siis metsiku loodusega metsaalal, üle mahalangenud puude ja läbi suuremate ning väiksemate soostunud alade lompide, hüppasime mättalt mättale jne. Mina, looduslapsuke, olin päris rõõmus, mulle sobivad rasked maastikud.
Olime just merikotka pesa imetlenud, mina sinna veidi kauemaks jäänud ja seega jäin rivi lõppu. Varsti ootas ees taas mättalt mättale hüpates soostunud ala ületamine. Eks ma siis hüppasin ka, kuid üks mätas oli juba päris libedaks lihvitud ja jalg libises ning penskar sai tasuta mudavanni.
Märg ja mudane seiraja otsustati öömajja tagasi viia. See, kes mind viima pidanuks, kartis, et tagasi tulles ei leia ta enam õiget kohta üles. Üks talgujuhtidest otsustas siis ise mind tagasi viia. Sõiduaega oli meil pool tundi või veidi kauem ja kui ma närvis olen, kipun lobisema. Muidugi oli mul paha ja totter tunne, et nii läks ja ma siis lobisesin ja uurisin ja pärisin. Talgujuht ütles, et tal on plaanis sügisel Mehhikosse merikilpkonnade kaitselaagrisse minna. Vau! Mehhikosse! Merikilpkonnade kaitselaagrisse! Vau! Kui vapper naine! Mingil hetkel ta poetas, et ka mul oleks võimalus temaga ühineda. Nonoo, see tundus nii kättesaamatu ja kauge reis mu jaoks, et ei tulnud kõne allagi!
Aga vahepeal oli öö. Ja mu mõtted siblisid merikilpkonnade teemal ringi. Merikilpkonnad mu mõtetes ka päeval muudkui ikka siblisid ja sibasid ja siblisid, nii, et lõpuks küsisin, kuidas sinna laagrisse võimalik saada on. Sain juhised. Nojah, uskumatu, mina sinna ikka oma allergia ja muude hädadega ei saa! Enne lahkuminekut ta veel küsis, et kas olen tulemas, siis vastasin, et ei tea, mõtlen veel.
Kodus mees ütles ilma pikemalt mõtlemata, et muidugi mine, tütar täpselt samamoodi ja eks ma siis kandideerisin. Oma sünnipäeval sain vastuse, et mind on merikilpkonnade laagrisse vastu võetud.
Nüüd läks asi tõsiseks. Lennupiletid osta, hotellid broneerida, reisikava valmis mõelda, sest kui nii kaugele minna, siis ikka pikemaks ajaks kui kaheks nädalaks.
Tegin kõiki reisiettevalmistusi, hinges tegelikult suur kartus, et kuidas pean vastu pika lennu, kuidas saan hakkama laagris, kuidas muudel reisisihtmärkidel, kuidas tulen toime allergiaga jne. Aga seikleja vaim on mulle sünniga kaasa antud ja kui võimalus avaneb, siis tuleb minna! Probleemidega tegelen kohapeal.
Kõige rohkem ma kartsin oma allergia pärast. Sest sobivaid ravimeid ju polnud mu jaoks aastakümnete jooksul leitud ja laveerisin enamuse oma elust võimaluste ja toimetulekute piiril. Umbes nii, et kord Vestmann all ja Piibeleht peal ning vastupidi. Aga ka selle probleemi lahendas sõber Saatus poolteist kuud enne reisi. Oma allergiahoost kirjutasin siin: https://viislauset.blogspot.com/2025/09/heal-lapsel-mitu-nime.html
Sain lõpuks ometi mulle sobivad allergiaravimid, ostsin retseptiravimitena nad välja, pistsin pagasisse ja 30. oktl- algas meie seiklusreis Mehhikosse!
Nüüd, reisilt tagasi olles, olen nii rõõmus ja õnnelik, et põnnama ei löönud ja reisi ette võtsin. Päike ja soojus ja allergiaravimid aitasid mind kõigist probleemidest üle. Ja super reisikaaslane loomulikult!
Et selline sissejuhatus siis. Tahan ikka reisi ka kirja panna, see oli mu elu põnevaim reis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar