20 mai. Hommikul näitas kraaadiklaas 6 pügalat üle nulli. Sõna sooja ei taha kohe kuidagi sellise temperatuuri kohta kasutada. Kunagi olid ikka mõned soojapäevad ka. Kuid seejärel vihm, vihm, vihm ja jahedus. Maa on läbi vettinud, väikseimgi tegevus labida või kühvlikesega peenardes toob kaasa poriga ummistunud tööriista + peenra arvelt käimiseks mittesobivateks, lausa võimatuteks kosunud jalanõud. Seetõttu saab ka võilill jätkata oma kasvuõigust seal, kus aednikule teps mitte ei sobi. Aga on nii kuis on. Muuta saab ju vaid seda, mida lihtinimesel on võimalik muuta. Kohalikest klimaatilistest oludest tulenevate asjaoludega peab lihtsalt oskama leppida.
Aiateemast veel niipalju, et pildistasin üles kõik 20 kuupäeva õitsejad. Nojah, kevadel on ju peale pikka talve iga esimene õis eriliselt oodatud ja tähtis. Värviparadiis loob mõnusa meeleolu. Kõik need brunnerad, tulbid, nartsissid, igihaljad, priimulad ja paljud-paljud teised toovad sära silmadesse. Kuid blogipostitusse mahutamiseks sai neid liig palju. Seepärast vaid 2 pilti.
Tiibpojeng Claucidium palmatum, mu suur lemmik. Tal on ka valgeõieline sort, mida väga-väga oma aeda igatsen.
Loebneri magnoolia Magnolia x loebneri Leonard Messel näitas oma esimest õit. Minu aeda saabus ta Kukkatalost, aasta oli siis 2017. Loodan väga, et sealtsamast samal ajal ostetud Sieboldi magnoolia ka mõnel uuel kevadel ehk ikka õitsema hakkab.
Koolist võtsin kuu aega enne lõpetamist aastaks akadeemilise puhkuse. Põhiprobleemiks tervisega seotu. Loodan, et aasta on piisavalt pikk aeg, et end taas normaalsesse tervislikku konditsiooni viia. Kuulan arsti nõuandeid ja terviseteemadega ma nüüd enam-vähem igapäevaselt tegelengi.
5 kommentaari:
Neid lillekesi polegi elusuuruses näinud.
Minu jaoks on see lõputu vihm eriti halb, sest mul aed on naabritest madalama maa peal ja vesi valgub meile. Juba lirtsub ka muru jala all, peenramaast rääkimata. Õnneks tegin enamuse oma ümberistutamisplaanidest varem teoks, praegu tõesti enam peenrale astuda ei saa.
Tahan ära mainida, et eelmiste aastate suur unistus näha oma peenral trompetnartsisse kasvamas, on täitunud. Kõik õitsevad koos paljuvärviliste tulpidega.
NB! Mõtlesin ikka poeedinartsisse.
Helle, unistused peavadki täituma ja nende tüitumine on äraarvamata tore.
Bianka, aga sa tee taas kuivenduskraav nii nagu ühel aastal tegid, sest aia pinna tõstmine naabriga ühekõrguseks on liig suur ja vaevanõudev töö.
Ma heietasin vaikselt seda kraavi mõtet küll, aga no kevad on, mitte sügis. Ja kolm täitsa ilusat päeva andsid lootust, et niigi hakkab juba kuivamaks minema. Kuni eile AK-st kuulsin ilmaennustust, et kolmapäeval tuleb uus ja veel võimsam vihmasadu, lausa üleujutusi on oodata, siis läksin ja kaevasin osa kraavi ära. Ega ta muru ei kuivenda., aga pääsatab natuke peenral kasvavaid taimi mädanemisest.
Postita kommentaar