Kohe lähipäevil saab kalendrisuvi läbi. Päris suvi 2020 ongi möödas. Vähemalt minu jaoks.
Teistmoodi suvi.
Juba talv oli teistmoodi. Ja see määras ka suve trendid. Kui varasematel talvedel olin suhteliselt liikuv ja tegus, siis see talv erines kohe kardinaalselt. Töötegijast oli saanud õppur. Ja õppur ei osanud muutunud oludes hästi orienteeruda. Õpitav on huvitav, koduseid koolitöid palju. Ja tõepoolest, olen nõus Emmeliinega, kes ühes oma postituses ütleb arvamuse kohta, et 60-selt olevat kõik veel ees, on väljamõeldis. Jah, oleneb ... Oleneb paljudest teguritest. Paljudel võibki palju olla ees. Ehk ka minul, olen lootusrikas. Kuid pean kullipilgul jälgima oma tervist, et sünniga kaasaantud otsivat ja tegusat ja rahutut vaimu järgides end ribadeks ei rebestaks. Nii ma siis pimedal talvel istusin ja säilitasin oma arust energiat ja tervist ning ootasin seda piskut looduse valget ajakillukest koolitööde regemiseks. Kunstvalgust silmad enam hästi ei tahtnud. Lund ka polnud. Suusatama ei saanud. Koolitööd sain enam-vähem tehtud.
Siis tulid pikemad päevad. Ühtlasi ka kummaline väsimus. Ja arsti siiras imestus: sa sõidad kooli 1 tund ja 40 minutit ja tahad peale seda veel olla tegus! Ei-ei, nii need asjad ei käi!
Hm... Mu vaim nagu ei tahtnud eriti arsti otsusega nõus olla. Aga...?
...tuli koroonakevad. Ja distantsõpe. Ja see mu akadeemilisest aja mahavõtust päästis! Sain taastuda ja puhata. Ja alustada oma talve jooksul energia säästmise nimel vähesest liikumisest kogutud rasvade (+10) mahalihvimist.
Suveaeg. Enamasti õpingute täht taevas vilkumas. Paar sessi ja tegemata tööde lõpetamine. Praktika.
Reis lapsepõlvemaadele ja veel mõni Eestimaa vaatamisväärsus. Aga tunduvalt vähem kui varasematel aastatel. Reis Lätti. Üks väljasõit aiasõprade seltskonnaga. Paar suguvõsa üritust. Kõik, mis toimus oli huvitav ja südantsoojendav. Ning nüüd järele vaadates polegi seda nii vähe, eksole.
Ära jäi laste ja lastelastega mere ääres suvitamine, mis pikki aastaid aktuaalne on olnud. Suguvõsa kokkutulekutele ei jõudnud. Paari eluruumi remont jäi ära. Aed elas ilma aedniku sekkumata oma elu, esimest suve minu eluloos. Oma osa selles mängis ka augusti alguses kukkumisel vigastatud õlg ja käsi. Mis siiamaani paranenud pole. Ja ka mu praktika lõppu edasi lükkab.
Praktikakohta ja juhendajat iseenesest võib pidada mu suve erksamateks tegijateks. Väärivad omaette postitust. Siis kui praktika lõpetatud ja joon alla tõmmatud.
Tegelinski poolt taas elluäratatud fotojahi üle on ka hea meel. Kuigi mõni jaht jäi ära, sain siiski oma fotograafiahuvi taas ellu äratatud.
Nii et jah, kui muidu tundus suvi suht tühi olema, siis siia kirjapandult ja uuesti üle hinnatult see olukord ikka negatiivne polegi. Ju siis ikka mu hull rahutu vaim nõuab muudki veel ja veel. Ja ehk ka harjumuspäratu aiandusega mitte tegelemine on mingi augu suvesse jätnud.
Ilmade poolest oli suvi imeline. Paraku ma enam kuumust ei kannata ning seetõttu olin nii mõnedki keskpäevad toas sunnitud olema. Vihm oli aiasõbralik. Täpselt sobivate vahedega sobivates kogustes kastis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et möödunud talv ja kevad ja suvi olid head õppetunnid muutunud oludes toimetulekuks. Õppisin end rohkem säästma ja rahutut vaimu tagasi hoidma. Eristama olulist vähem olulisemast. Elu aastates 60+. Ei ole just meelakkumine kuid suhteliselt nauditav ja vägagi elatav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar