Zocalo (5. osa reisijutust)

 Zocalo on Mexico city kesklinnas asuva peaväljaku üldnimetus. Ametlik nimi Plaza de la Constitution (Konstitutsiooni väljak)

On üks maailma suurimaid linnaväljakuid, laius põhjast lõunasse 220 m, idast läände 240 m.

Enne hispaanlaste koloniaalperioodi oli asteekide linna Tenochtitlani peamine tseremoniaalne keskus, Tuntud kui Teocalli ja asus otse Zocalost kirdes.

Tänapäeval on Zocalo võimukandjate kodu. Idaküljel asub Palacio Nacional (presidendipalee, kuhu on võimalik ka tasuta sisse saada. Meie ei saanud, sest see hullumeelne surnutepüha...).

Põhjaküljel Catedral Metropolitana, lõunas linnavalitsuse kontorid ja lääneküljel juveelipoed ja ekstravagantsed hotellid (ääristavad Portal de Mercaderes`i arkaadi)

Wikipedia väidab, et Danzantese asteegid tantsivad iga päev väljakul, kandes maonahast niudevöösid ja merekarpidest käevõrusid ning lauldes nahuatli keelt. Trummarid taovad konga sarnasel huehuetlil (põlisrahvaste trummil) ja tünnikujulisel teponaztlil. See on mõeldud meenutama asteekide mitotet, mida vallutuseelsed mehhiklased lõikusajal läbi viisid. Tegelike tantsuliigutuste kohta on aga vähe tõendeid. 

Minu isiklik arvamus ja mulje on, et eks kõik vajavad elatusallikat ja igaüks teeb, mis saab ja oskab. Meie viimasel Mehhiko päeval, mille veetsime taas Mexico citys, oli mu jaoks üsna sürr vaatepilt, kuidas indiaanlane suundus Zocalosse "tööle", seljas kott rekvisiitidega ja kaenlas hiigelsuur sulgedest peaehe.`

Väljakul on olnud massiprotestid, tasuta kontserdid, inimmalelaud, uisuväljak, surnute peäva altarite galerii (vt eelmist postitust) ja isegi fotokunstniku Spencer Tunicki lõuend, kes aastal 2007 maikuus täitis väljaku 18000 alasti mehhiklasega. (vt https://www.spencertunick.com/installations-/selected-works-1/view/387255/1/387256 )

Mehhiko armee sõdurid heiskavad Zocalo keskel lehviva tohutusuure Mehhiko lipu kell 8 hommikul ja langetavad selle kell 18.00. Ka lipu heiskamine ning langetamine jäi meil selles hullumeelses surnutepäeva tähistamise möllus nägemata. Kuigi me ühel õhtul sel kellaajal isegi olime keskväljakul.

Turist hiidsuure Mehhiko lipu taustal

Catedral Metropolitana

Zocalolt saab ca 10 minuti pikkuse jalutuskäiguga Av. Francisco I. Madero tänava kaudu Torre Latinoamericanasse ja selle vaateplatvormile ( paistab taamal)

Juveeliärid, pangad ja muud eksklusiivsed asutused asuvad lääneküljel

Haljastussaareke Catedral Metropolitana taustal

Asteekide Huey Teocalli ("Suur Tempel", hispaania keeles Templo Mayor ) varemed

Veel pildikesi Catedral Metropolitanast, ühest Ladina-Ameerika suurimast kirikust, mida ehitatii kaua, veidi alla 250 aasta. (https://en.wikipedia.org/wiki/Mexico_City_Metropolitan_Cathedral )

Tabernacle`i peaaltar

Tabernacle (Tabernaakel)

Kuningate altar

Presidendipalee, õigemini osa sellest, kõik ei mahu pildile

Catedral Metropolitanast veel üks pilt (blogger narris mind piltide paigutusega, ei postitanud minu soovide kohaselt, et üks teema järjest)

Veel killuke haljastust

Wikipediast kopitud pilt, et saada ülevaadet Zocalost

Dia de Muertos (4. osa reisijutust)

 31. oktoober

RK tõmbas oma telefoni Uberi äpi ja läksime linna uudistama. Linn on suur, vahemaad pikad ja linnatranspordiga sõiduks kulub ca 4 x rohkem aega kui taksoga. Uber on ka odavam, fikseeritud hinnad ja ohutu. Meid oli hoiatatud ka taksojuhtide eest, et taksojuht võib reisija pantvangi võtta ja vabastab alles teatud summa maksmise järel. No milleks riskida kui on võimalik riskivabalt liigelda.

Sõitsime ajaloolist Mexico city keskväljakut, Zocalot uudistama ning sattusime keset surnutepäeva tähistamise möllu.

Peatänav, mis viis Zocalole oli juba vastavalt kaunistatud.

Maisiterad, suuremad kui meiemail ja värvitud, kasutatakse siinkohal suure vaiba moodustamiseks.

Kolju või luukere on surnutepäeva kohustuslik fragment

Maisiteradest vaip oma täies ilus ja suuruses, tagapool juba paistab Zocalo ja suur Mehhiko lipp 

Zocalot kaunistavad surnutepühade aegu üleelusuuruses kujud

31, okt-l oli väljaku servas telklinnak, põhjus meil teadmata jäi

Rahvas naudib päeva

Muusika ja pisike karneval, millest rahvas osa saada soovib. Põhiline suur surnutepüha karneval e rongkäik on 2. novembril. Inimesed istusid juba 1. nov õhtul tänavate ääres, et saada head vaatekohta.

Meil olid 2. nov-ks muud plaanid ja me olime linnast sel päeval hoopis ära. Ja ei kahetse ka, sest see karneval sai alguse aastal 2015 kui filmiti Mehhiko citys üht Bondi filmi ja taheti midagi ägedat sinna filmi veel saada ning sel puhul korraldati karneval. Kuna aga see tõmbas turiste kõvasti ligi, hakatigi iga-aastaselt rongkäike korraldama. Seega ei ole ajalooline, vaid turistilõks.

 

Karnevalitegelastega peab ikka iga turist pildile jääma.

Surnutepäevapärane riietus kohalikel.

Naised on riietunud La Catrinateks (vaata seletust allpool)

Perekondade kaupa riietuti vastavalt surnutepäeva kommetele

Tegevust leidus kõigile, ka indiaanlastele, kes oma riitusi läbi viisid

Surnutepäeva altar ( tähendust vaata allpool)

Surnutepäevale pühendatud suveniire oli lai valik, siinkohal t-särgid

Ka Zocalot ümbritsevatel majadel on surnutepäeva kaunistused

Üleelusuurused kujud

La Catrinad

1, nov hommikuks oli telklaager kadunud ja rahvas suunati Zocalolt välja 

Ehitati lava

väljak koristati ja pesti

Peiulill e tagetes on surnutepäeva oluline lill, neid oli Zocalol pottidega tohutu vaip.

Väljavõtted surnutepäeva kohta

Dià de Muertos - surnutepäev (ei ole kirikupüha)

La Catrina - surma kujutis maitsekalt riietatud luukerenaisena

ofrenda - surnutepäeval paigaldatav ohvriannialtar hingedele

petate - looduslikest kiududest kootud matt

Mictla`n - loomulikku surma surnud surnute koht

Mictlantecuhtli ja Mictlanteci`huatli - surma jumal ja jumalanna

31.okt öösel süüdatakse valge küünal esivanemate hingede vastuvõtmiseks

1. nov - laste hinged sisenevad meie dimensiooni, pakkuda maiustusi ja mänguasju,

sama päeva ööseks paigutatakse kogu toit altarile

2. nov saabuvada täiskasvanute hinged, et nautida sööki-jooki

3. nov süüdatakse viimane küünal koos väikese viirukiga, et kadunutega hüvasti jätta ja seejärel ohvriannid eemaldatakse

Surnud hingede ajutine tagasipöördumine, altarile asetatakse lahkunute pildid

Altarile pannakse:

Cempasu`hili (peiulill) õie kroonlehed vaibana või teena altarile

Pan de muerto - surnute sai, süüakse okt-s ja nov-s koos aurava šokolaadijoogiga. traditsiooniline (riigi keskosast pärinev) on ümmargune (kalmuküngas), keskel väikene pall (inimese pealuu), millest lähevad külgedele 4 sümmeetrilist riba (luud ja universumi 4 suunda)

(Maitsesime ka üht sorti, tumeda. Neid on palju erinevaid sorte. Tume maitses nagu tuhksuhkruga kergelt üle riputatud pehme präänik)

Suhkru või šokolaadi calaverita`d - koljud, mis esindavad surnut või ka elavaid inimesi, igale oma

Toit (mis kadunule meeldis),

sool (hoiab halvad vaimud eemal ja puhastab alatariala),

küünlad (esindab tuld ja surnute kohalolu),

vesi (elu sümbol)

Papel picado (värvilised paberid) - pinnas ja õhk, mida rohkem värve, seda parem

Pildid surnutest, kui ei pane, ei tule nende inimeste hinged maad külastama

Viiruk - nagu soolgi, puhastab ja hoiab halvad vaimud eemal

Calaverita - väike naljakas luuletus surma kohta

Esimesed sammud võõral maal (3.osa reisijutust)

 Lennujaamast ostsime telefoni ja internetikaardi, mille levi pidi üle terve Mehhiko olema. 26-ks päevaks 35 euri. Ropp hind mu meelest, kuid eks turistid ongi selleks, et neilt võimalikult palju raha ära võtta.

Kaart telefonis, leidsin majutaja sõnumi, et neil on vaja pilti teise reisija pildiga dokumendist, kus peal dokumendi nr jne. Enda oma olin neile juba varakult ära saatnud kuigi suurte kõhklustega, sest kuskil mujal maailma nurgas polnud sellist soovi esitatud. Mehhikos aga olla hull kuritegevus, passi peab hoidma ja kaitsma parimal moel. Ja siis saada passist pilt!!!! 

Bookingu sõnumite kaudu pilte saata ei saa, saatsime siis KR (kaasreisija minu mõistes) passi nr ja kehtivusaja või midagi sinnapoole. No õnneks sobis ka see variant.

Ok, lennujaama ette taksot tellima majutusse sõiduks! Kuna olin eelnevalt ikka palju-palju-palju uurinud turvalisuse kohta, siis saime soovituse, et kõige turvalisem on kasutada Uberit ja nii, et sõidu eest tasumine võetakse kaardilt automaatselt maha. Ei pea siis taksojuhi ja rahadega enam jandama.

Niisiis, seisame lennujaama ees, avan oma Eestis allatõmmatud Uberi äpi ja taksot tellima. Stopp! Telefoni nr annab mul Eesti oma Mehhiko koodiga. Aga seda ei aktsepteerita ja taksot ma tellida ei saa. Natuke aega segadust ja erinevate variantide proovimist, IT-alased teadmised ka kehvavõitu ja jäigi Uber tellimata. Kasutasime siis lennujaama taksot. See variant oli taas turistidelt raha ära võtmine, st liiga kallis. Kuid mis sa hädaga teed! Õues juba pime ja pimedas ei soovitata turistidel Mexico citys kaua õues viibida. Parimal juhul üldse mitte.

Takso viis meid kenasti öömaja ette. Ja algasid uued seiklused.

Bronnisin öömaja Bookingu kaudu. Hotelli, kuskil kõrghoone ülemistel korrustel. Maksin kenasti ära ja siis alles hiljem taipasin arvustusi lugeda. See polnudki hotell, vaid hoopis eramajutus, mis reklaamis end hotellina. Kui ma siis küsisin, et mitmendal korrusel meie tuba asub ja kas lift on, sain vastuseks, et esimesel korrusel ja lifti pole. Tekkis ka probleem sisseregamise kellaajaga. Nende hilisem sisseregamise aeg oli 8.00 PM. No tee mis tahad,, meie oma lennult selleks ajaks ju ei jõua sinna! Läbirääkimiste tulemusena anti meile hilisem sisseregamise aeg: kell 9.00 PM. Küsimusele, miks hiljem pole võimalik, sain vastuse, et meie tuba asub kolmetoalises korteris ja hilisema tulekuga segame teisi ööbijaid. Säh sulle hotelli!

Peremees saatis bookingu kaudu lingi majale. Ilus pilt, kõrghoone, hiigelsuurte klaasustega sissepääs, kust paistis turvateenistuse lett. Koputame siis klaasuksele, turva tuleb ja küsib, kes me oleme ning mida tahame. No muidugi hispaania keeles, inglist ei rääkinud üldse. Telefonitõlkega saime oma soovi edasi antud. Seejärel algas uurimine. Meie seisame lukustatud klaasukse taga ja jälgime, kuidas turva uurib majaelanike nimekirja. Kohe korduvalt uurib. Mõne aja pärast tuleb ja teatab, et sellenimelist (meie majutuse peremees) siin majas ei ela. Meie loomulikult hakkame vastu, peab elama või üürikorterit omama jne. Turva läheb uurib uuesti nimekirja. Meie nõuame sissepääsu oma majutusse. Turva läheb kontrollib maja korterit, kuhu minema peaksime ja ütleb, et sinna teil asja pole. Oo õudust, kell on juba südaööle lähenemas ja meie väsimusest ümber kukkumas ning öömajale ei saa. 

Lõpuks taipab turva küsida, et mis maja nr-s meie majutus asub. Seejärel selgub tõde: meie majutus asub kümmekond meetrit edasi. Täiesti tähelepandamatu uks, õnneks uksekell ja see asjandus, mille kaudu sisse rääkida saab (ma ei tea vastavat terminit). Annan uksekella ja teatan, et turistid Euroopast tahavad öömajale. Kohe avaneb uks siseõue, kus turvateenistuse kambrike, küsitakse KR passi, minu oma ei taheta enam, öeldakse, et ollakse kursis ja juhatatakse meid meie korterisse.  Suurest õnnest, et lõpuks ometi öömajal, unustame lubaduse vaikselt toimetada, rõõmustame valjuhäälselt enne kui taipame vaikselt olla ja sätime end sisse. Õnneks keegi ei kaeba peremehele meie lärmamise peale.

Aga taas õppetund: pilt võib küll öelda sada sõna aga need sõnad võivad Mehhikos olla desinformatsioon ehk väike ilustus.

Tallinn - Frankfurt - Mexico city (Ciudad de Mexico). (2.osa reisijutust)

Reis algas 30. okt-l 6.25 väljunud lennukiga Frankfurti. Frankfurdis oli meil aega ümberistumiseks üle 5 tunni. Sõime braatwursti, vahetasime Mehhiko kohta kogutud andmeid, vaatlesime mitut sorti ja värvi "Sipsikuid" ning töömeeste tegemisi. Aeg läks suhteliselt kiiresti.

Algas pardaleminek. Nii kaugesse kohta sõit tuleb ju jäädvustada. Mitte ainult mina, seda tegid paljud.

Ja siis nägime aknast lennukit: Boeing 747. Lennuk ise oli juba oli esimene tõsine vaatamisväärsus. Tõeline hiigellind!

Kuskil Euroopa kohal lendasime üle kaevanduse. Suur haav maal.

Üle Gröönimaa nurga lendasime! Vaatepildid lennukiaknast olid vapustavad!

Üks sektsioon lennuki alumisest korrusest.

Hiidlinnul võimas mootor.

Teekond kestis 12 tundi. Polnudki see nii hull kui kartsin. Vaatasin paar filmi ära, kuulasin muusikat, 2 toidukorda väga nauditavate toitudega, vahepeal suupisted... Püüdsin magada kuid uni ei tulnud.

Ja olimegi Mexico city kohal. Lennukiaknast vaadates oli linn otsatu ja ääretu. Ikkagi üks maailma suurimatest linnadest.

 Maandusime 30. okt-l kell 19 või veidi peale kohaliku aja järgi. Teeloleku aeg kokku üle 20 tunni. Lennufirma Lufthansa.

Ajavahe Eestiga -8 tundi.

Piiriületus läks kiirelt ja komplikatsioonideta. Küsiti vaid, kust tuleme, kaua oleme ja eesmärk (turism, ütlesime). Meil olid kõik hotellide bronnide väljatrükid igaks juhuks kaasas kuid need ei huvitanud kedagi. 

Toll võttis ära mu 7 kodust kaasavõetud õuna, mis jäid isupuudusel söömata.

Terve suur lennukitäis rahvast lahendati kiirelt ja lasti linna peale lahti. 

Seisime lennujaama ees ja siis need algasid. Äpardused, mis saatsid meid kogu meie reisi vältel. Etteruttavalt võin öelda, et kõik probleemid ja probleemikesed leidsid positiivse lahenduse. Mõni kiiremini, mõne lahendus võttis veidi aega.

Aga sellest kõigest järgnevalt.