Andsin kuskil kellelegi välja veksli, et teen ka blogis ühe oma päeva kirjelduse. Ok, siin see siis on, eilne, teisipäev, 21, jaanuar 2025:
Eile, st esmaspäeval, sain vist külma ikkagi kui peale enda õues tööga higiseks ajamist jäin seisma ja telefoniga rääkima. Hm, eesti keel... telefoni teel Katriniga rääkima.
Olingi terve päeva sisuliselt tugitoolis ja voodis. Kurk oli veidi valus ja olemine oli laisk. Puud tõin tuppa, niipaljukest siis käisingi õues. Ilm oli ebameeldiv: lõikav külm idatuul, puistas veidi lumepihu, -4. Basseinisulpsu ka hommikul ei teinud. Selg oli samuti natuke nõrgavõitu. Pigem karta kui kahetseda, st ettevaatlikkus ennekõike.
Laisklesin ja sõin. Lohutame laisklemise päevadel endid mõttega, et oleme siin ilmas tööd küll rabanud, nüüd ongi aeg võtta rahulikult ja enda olemise järgi. Hetkel majanduslik olukord annab selleks võimaluse. Ütlen hetkel, sest iial ei tea, mis muutuda võib. Maailm on nii ebastabiilne.
Lõpetasin Mart Kadastiku "Naised, rahu ja sõda". Tänapäev, Ukraina sõda, penskarieelse eestlasest meesinimese elu. Minupoolne raamatuarvustus: nohjah. Ma ei teagi, mida ma raamatutest otsin. Mingit sügavamat sisu ja põhjalikumat lähenemist mingitele teemadele? Kas tänapäeva autorid ongi kuidagi pinnapealsemad mu jaoks? Või teemad eriti ei kõneta? Siiamaani on mulle sobinud vaid Rein Raua "Katkurong" ja veel üks raamat :), mille pealkiri ja autor hetkel ei meenu.
Või olen lihtsalt ise juba sellises eas, kus palju on kogetud ja nähtud ning kõnetatavate teemade ring üha aheneb? Uuel põlvkonnal on uued teemad, mis neid köidavad ja millega mina eriti haakuda ei oska? Sellised, mida minu noorusajas polnud. (Näiteks kõik, mis seostub woke kultuuriga.) Et siis olengi nagu vinguv vanainimene? Ei, ma ei vingu. Tegelikult neelan hullult krimkasid ja sekka ka dokumentaale. Viimased teemad olid II Maailmasõjaaegsed natside kuld ja kunstiröövid. Juutide elufilosoofiast sooviks rohkem teada. Mis rohkem, ei tea ju sellest tegelikult tuhkagi. Prahas juudi kvartalis lootsin üht-teist teada saada, kuid paraku sattusin sinna valel päeval. Muuseum ja sünagoog olid suletud, mingid juudi pühad olid sel päeval. Poolas ehk on võimalus see puudujääk tasa teha? Krakovis? Varssavis? Ei tea. Või teha veel üks lühike suts Prahasse? Või pikem suts Tšehhimaale? Ah, ei tea, eks otsustan hetkeajendil kui tuleb taas tuju Eestist väljapoole uitama minna. Hetkel ei taha väljapoole, uitan Eestimaal ja kõige parema meelega olen kodus.
Seepi vaatasin: "La Promesa", 5 uut osa, mis esmaspäeval Jupiteri olid lisatud. Midagi on, mis selles seriaalis mind köidab. Pole viitsinud veel siiamaani analüüsida, mis see olla võiks. Kui lõpuni vaatan, küllap selleks ajaks ka selgust olen saanud. See on ka ainuke seriaal, mida algusest saati siiamaani kõik osad olen ära vaadanud. Kõik need sadade osadega seriaalid on minu poolt vaatamata jäänud. No pole sobinud. Jupiterist vaatasin veel dokumentaali "Ukraina varastatud lapsed". Karm, karm on elu...
Vot selline päev ja sellised mõtted. Raamatutest ja filmidest. Loomulikult on mu elus rohkem teemasid, kuid nendest ehk edaspidi. Mõnel teisel päeval. Eilne oli lihtsalt mugav toasolemise päev.
