Kuidas tutvuda hiigellinnaga? Ma arvasin algul, et ühistransporti kasutades, kuid Zocalos müüdi linnatuuri bussidele pileteid ja need kehtisid 24 tundi müümise hetkest. Selle aja jooksul sai läbi sõita kõik 3 linna tutvustavat ringi ja pilet oli tunduvalt odavam kui euroopa linnade Hop - on - Hop - off bussidel. Kuna Mexico city asub 2240 m kõrgusel merepinnast, siis oli oluline ka aklimatiseerumise mõttes end füüsiliselt vähem kurnata. Mõeldud - tehtud!
Kuna kell oli juba tüki maad pealelõunas, võtsime ette kõige lühema, kollase ringi. See viis meid ka Guadalupe basiilikasse, mida ma kindlasti külastada soovisin. (Sellest tuleb eraldi postitus).
Peale kollase ringi lõppu oli päevavalgust veel piisavalt ja läksime sinisele ringile. Kella me ei vaadanud ja üsna kohe läks pimedaks, seega sinisel ringil me ei näinud suurt midagi peale kesklinna lähistel toimuva aktiivse tänavamelu. (Pimedaks läheb kella kuue paiku). No ühe vahva pildi sain ka:
Pakkuge, miks politseiauto köies on?
Nagu surnutepühale kohane, siis ikka kostüüm vastav:
Surnutepüha ja Halloween, kõik sobib pidutsemiseks ja tähistamiseks. Pildil auto, mis kajastas mõlemat sündmust. Selliseid autosid oli tänavatel palju ja valjuhäälditest tuli hispaaniakeelne tekst. Mida see siis iganes tähendas!
Paar päeva hiljem kohtusime Mexico city bussijaamas sellise Halloweeni tähistamisega:
Sealsamas kõrval oli ka surnutepüha altar, selle pilti paraku telefon keeldub mulle välja andmast. Altaril olid mõned noorelt lahkunud bussijaama töötajate pildid.
Niisiis, õhtune sinine ring: saime ka esimese öise ülevaate Casa Azulist ning Frida Kahlole pühendatud seinamaalingutest.
Üldiselt läks bussi lahtisel ülakorrusel üsna jahedaks, arvestades meie kerget riietust ning kolisime allkorrusele ning lihtsalt muljetasime kuni tiiru lõpuni. Pimedas ei soovitatud meil küll linnas liikuda, kuid mis parata, olime sunnitud seda tegema. Kesklinnas kees muidugi pidustuste melu ja üldiselt ei osanudki midagi karta. Toidupoest läbi ja tellisime Uberi ning ööuni peale väsitavat päeva oli väga hea.
Järgmisel päeval võtsime kohe hommikul ette rohelise ringi. Tuuribussile minnes kontrolliti alati hoolikalt käepaeltelt nende kehtivusaega.
Peale rohelise ringi lõpetamist oli meil veel 5 minutit 24-st tunnist puudu. Arvasime, et katsetame veelkord sinisele ringile minekut. Paar minutit enne meie aja lõppu sõitis lõpuks veidi hilinenud buss ette. Olime esimesed pealeminejad ja kujuta pilti, kontroll sahmerdas veel teiste asjapulkadega ning ei tundnud absoluutselt huvi meie käepaelte vastu! Teisi hakkas küll usinalt kontrollima, seega meil ikka vedas ja saime ka sinise ringi päevavalguses tehtud!
Hoiatus! Tuleb palju pilte!
Alameda Central park, mida oli kavas külastada, kuid piirdusime ajapuudusel pelgalt möödasõiduga.
Linna tähtsad hooned ja rajatised, mida vaid visuaalselt ära märkisime. Kogu giiditöö oli hispaania keeles, no english ja nii me vaid nautisimegi kauneid vaateid ja päikselist sooja ilma. Ja lõppude lõpuks, kes jõuab süvitsi tungida hiigellinna hingeellu! Eriti veel siin vähe aega veetev turist!
Revolutsiooni monument
Siitmaalt algas rikaste inimeste elurajoon.
Politseil on siin pesa. Valmistutakse homseks surnutepüha rongkäiguks.
Algavad kõrghooned
Tänavatoiduga kaupleja läheb tööle.
Rikaste ja ilusate linnaosas on rohkelt kõrghaljastust
Hari ja luud, ei mingit puhurit!
Kõrghaljastus pühib bussi teise korruse turistidest tühjaks!
Killuke linnahaljastust. Kaktused, mu lemmikud!
Museo Soumaya, kunstimuuseum
Politseinike sõidukid
"Cuccimuccide" tänav rikaste rajoonis
Käib töö
Turismimagnetiks kõlbab nii mõndagi
Kohe vallutab kõrghaljastus bussi ülemise korruse. Klaasi taga esireas istujad võisid jääda oma kohtadele, teised saadeti pika hispaaniakeelse seletuse saatel allkorrusele. Kuna me mõhkugi aru ei saanud, jäime oma kohale istuma ja ära meid ei aetud. Naabrid olid hispaaniakeelsed, need jäid ka meie südamerahustuseks oma kohtadele.
Elektriga on neil hästi, juhtmeid palju ja risti-rästi
Ikkagi palmid
Kogu linna elektrifitseerimine.
kaks tähtsat torni: paremal Torre Latinoamericana, vasakul vist oli Torre Reforma, ma väga kindel enam pole
Kaunite kunstide palee
Peale hispaanlastest vallutajate vabadussõja võitmist said mehhiklased omale rõhujatest valitsejad, kelle vastu tõusti üles ja seetõttu on neile kõik revolutsiooniga seotu väga oluline.
Üksiküritajatest müüjad pakkusid valgusfooride taga seisvates autos olijatele oma kaupa. Nii oli see igas linnas ja linnakeses.
Need pildid ja tähelepanekud on ainult rohelisel ringil tehtud. Sinise ringi pildid on kosmoses.
Veel lisan juurde (pildid samuti kosmoses), et paljudel nii individuaalmajadel kui ka kortermajadel oli ümber kõrge müür ja müüril veel mitu kihti okastraati. Müüris oli ainult üks, väga hästi turvatud sissepääs. Ka paljudel asutustel ja tootmishoonetel sama teema.
Lisan veel lugemist Mexico city algajaloost neile, keda huvitab:
Inimasustus Mehhiko aladel ulatub vähemalt aastasse 8000 eKr ning seda peetakse üheks inimkonna hälliks.
Mehhiko on maailmas tuntud eelkõige ligemale 3000 aasta vanuste põlisrahvaste kõrgkultuuride poolest (asteegid, olmeegid, tolteegid, misteegid, sapoteegid, maiad).
Asteekide, nahuade ja mexica`de semantilised erinevused: nad kõik olid samu juuri jagavad hispaaania-eelsed rühmad.
Asteegid: sõdalaste aristokraatia, elasid Aztlani piirkonnas (kus asus, keegi ei tea).
Boturini koodeks (iidne asteekide dokument) jutustab lugu, kuidas asteegid 1116 pKr lahkusid Aztlanist, et otsida tõotatud maad, kirjeldab tolleaedseid kombeid, rituaale, teadmisi ja igapäevaelu aspekte.
Aztlani aadelkond rõhus oma rahvast nii palju, et sõjajumal Huizilopochtli (kutsuti Mexi pojaks, hääldus"meshica") julgustas haletsusest neid uut maad otsima, vabanemaks valitsejate ikkest. Need, kes otsustasid ära minna ja lahkusid, nimetas sõjajumal mexica`deks (Mehhiko inimesed), ei olnud seega enam asteegid.
Peale 2 sajandit kestnud palverännakuid jõudsid mexica`d 1325 aastal Texcoco järve äärde. Järve kallastel nägid nad sõjajumala lubatud märki: kaktusel istuv kotkas neelamas madu ( alates XIX -st sajandist Mehhiko rahvussümbol: riigilipul, müntidel, ametlikel pitsatitel, ametlikel dokumentidel n pass). Esimest korda vapina lipul 1810 aastal vabadussõja väljakuulutamise ajal.
Sinna pidid nad ehitama oma linna nimega Tenochtitlan (tänapäeva Mexico city alad) ja jääma paikseks.
Algul oli see väike külake vaiadel majadega kuid aja jooksul kasvas mitte millestki impeeriumi uhkeks esinduseks. Geograafiline piirkond, kuhu nad asusid, hõlmas viit järve. Pärast hispaanlaste vallutusi ja sajandite möödudes linna kasvades järved kuivendati või juhiti eemale. Tänaseks ei ole järvedest midagi järel. Nad ei tühjendanud järvesid, ehitasid majad ja põllud nende peale. Oskasid rajada suuri ujuvaid aiamaasid chinampas, toetusid vee põhjas olevatele vaiadele. Said mitu saaki aastas.
Ehitasid suuri püramiide järvede alale, palvetamiseks, jumalateenistusteks, pidusöökideks, rituaalideks. Temple Major ehitati kohale, kus nähti märki: kaktusel istuvat kotkast madu neelamas. Peamine ehitusmaterjal tezontle, poorne äärmiselt kerge, punane, hall või must, väga tugev, vastupidav, hoiab hästi soojust vulkaaniline kivim.
Hispaania koloniseerimine algas 1521. aastal pärast asteekide riigi vallutamist, mille tulemusena loodi Uus-Hispaania koloonia, mille pealinnaks sai Tenochtitlán (tänane México).
