Igivana küsimus: kust tuleb tolm ja kuhu kaob aeg?
Tolm tuleb vist igapäevasest tuuseldamisest. Kuigi mõnel päeval on seda vähe, mõnel päeval üldse mitte ja mõnel päeval ikka kohe väga palju. Ja aeg kulub tuuseldamise peale. Elementaarne, vist...?
Fb-sse olen ikka oma ettevõtmistest pildiridasid postitanud kuid blogi on kuidagi unarusse jäänud.
Mis ma siis teinud olen? Aiandanud, st kaevanud ja külvanud, kaitsnud tärganud ja noori taimi külma eest, imetlenud õite ilu. Käinud sõbrannadega matkamas ja mehega ühe pikema (Pariis) ning mõned Eestimaised lühemad reisid ette võtnud. Vahepeal tõvevoodis virelenud. Külalisi võõrustanud ja ise külas käinud. Kudunud ühtkomateist.
Vot see kudumine viiski mind täna taas kodust välja pealinna väisama.
Olen ka juba mõnda aega imetlenud kampsikute loovõmblejaid. Ja muidugi tekib isu ise ka miskit huvitavat valmis teha. Aga probleem selles, et pole sellist vanemat villast materjali, millest teha. Korjasin siis vanemad ühte tooni lõngakerakeste jäägid kokku ja asusin neist vesti kuduma. Ikka ühe värvi erinevad toonid ja erinevad koekirjad. Et imiteerida kokkuõmmeldud lapikeste mustrit. Ja plaan siis erinevate tikandite ja õmbluspistetega kaunistada. Aga jah, plaanid plaanideks, oskusi- teadmisi ju ka vaja.
Teadsin küll, et Tallinnas kampsikute loovõmblemise näitus, kuid see igapäevane muu siblimine ajas pea sassi ja lõpuks läks meelest. Kuni Tegelinski sellesisulise postituseni. Ja nüüd, siis peaaegu nö viimasel tunnil käisin täna ekstra vaid selle näituse pärast linnas. Ning olen tänulik endale, sest pildid on pildid, kuid reaalselt midagi näha on ikka hoopis teine asi.
Näitusel välja pandud tööd olid vapustavalt head. Sain sealt hea ja õpetliku ülevaate üldpildist pisiasjadeni välja. Nüüd pole muud kui vardaid rõõmsalt edasi klõbistada ja ühtlasi ka vanemaid villaseid riideesemeid otsida. Tahaks peale loovkootud vesti ikka loovõmblemist ka katsetada.
No ja loomulikult sügav tänukummardus Tegelinskile, sest muidu tõepoolest oleks unustanud selle näituse.
