Lapimaa matkad olid suurepärased. Kirjutamishoo tõmbas maha ämma lahkumine. Ta elas pika elu, üle 92 eluaasta. Me olime väga lähedalt seotud. Ikkagi 41 aastat praktiliselt igapäevast suhtlust. Jättis ikka augu küll päevadesse. Oma kõnniringidel filosofeerisin iseendaga päris usinasti elu ja surma üle.
No ja tegevust olen endale palju leidnud. Ma vist ei oskagi rahulikult olla. Võtsin ühed keelekursused ja teen käsitööd. Matkan Eestimaal. Täna lähen Tartusse, paar tekstiilinäitust tahaks üle vaadata.
Nii see aeg kihutab.
Eks ükskord kirjutan taas. Siis kui keelekursus läbi saab. See on mu jaoks väga keeruline ja raske.
