Cornus mas

Ca 5 aastat on kirss-kontpuu mu aias olnud. Kohanemine oli raske, võttis pikalt aega ja arvasin juba, et egas ta meil kasvada ei tahagi. Oli aastaid selline poolemeetrine poisike.
Kuid eelmisel aastal võttis kätte ja viskas uued pikad võrsed. Nüüd on ta juba peaaegu et pooleteisemeetrine ja sel kevadel nägin ka ta esimesi õienuppe. Pildil on ta eilse, 1.aprilli seisuga, kuid õienupud olid mu meelest juba veebruari lõpus olemas.
Ta ongi varakevadine õitseja. Kuid selleaastane kevad, mis aeg-ajalt on soe ja siis viskab jälle külmapäevi sisse, paneb taimed vinduma. Ja aedniku meele teeb ka selline kevad  hapraks. Tahaks juba niiväga seda rõõmsat ja rõkkavat kevadet. Aga eks ta nii ongi, et ootaja aeg on pikk.

Kirss-kontpuul on palju sorte. Erinevaid kirjude lehtedega  ja sordiaretajad on tõsist tööd teinud ning isegi viljapuuks arendatud sorte on.
Ma arvan, et minu kirss-kontpuu on ehk liik. Ta peaks kasvama ca 8 meetri kõrguseks puuks (sordid on madalamad).
Viljadeks on tal punased marjad, mis näevad välja nagu pikerguseks muljutud kirsid. Marjad valmivad üsna hilja, puud raputades kukuvad maha sügavpunased viljad ja need peaks siis ka veel aknalauale järelvalmima panema. Hästi hapud marjad.  Kui niisama süüa ei kannata, siis moosiks, mahlaks, kompotiks või sügavkülma pidavat sobima. Ma ei saa saagi koha pealt veel ju midagi kaasa rääkida, sest esimene õitsemine sel taimekesel ja isiklikud kogemused puuduvad.

Ta viljad sisaldavad palju bioloogiliselt aktiivseid fenoolseid ühendeid ja antioksüdante. Eripäraks on suur kaltsiumisisaldus.
Juba ammustest aegadest on kasutatud tervise heaks kõiki kirss-kontpuu osiseid: õisi, lehti, koort, võrseid ja juuri. Ta droogide abil on alandatud palavikku, ravitud kõhuvalu, peatatud verejookse , leevendatud nahahaigusi jne.
Seemnetest jahvatatud jahust on valmistatud surrogaatkohvi.

Kasvukohaks soovib päikselist kohta, kuid lepib ka varjualaga.
Muld peaks olema viljakas, parasniiske , neutraalne või kergelt aluseline.
Põua käes jäävad viljad kuivaks ja nahkseks. Märjas kasvukohas puud hukkuvad.

Isetolmjejad, kuid saagikus on suurem kui ligistikku kasvab mitu puud.

Hea meetaim.

Pühapäevamuljed

Liikumispiirangu tõttu oli ja on lähinädalate suurim kultuurisündmus poeskäik. Aga sinnagi on soovitav võimalikult harva minna.
Kuhu siis puhkepäeval minna?
Ikka loodusesse! Aga kindlasti mitte märgistatud matkaradadele ja muidu üldteada tuntud kohtadesse.  Seal võib olla matkaradade alguses olevast valvest hoolimata rohkem inimesi. Ja hoida tuleb igatahes 2 - 2 nõuet (üheskoos ei tohi olla rohkem kui 2 inimest korraga ja vahe peab olema vähemalt 2 meetrit).
Läksime siis E-ga kodukandi jõge uudistama.

Toas aknast õue vaadates oli imeilus päikseline päev. Kuid kibekülm ja vali tuul oli. Siiski tegime ca paaritunnise matka. Ilus ja huvitav oli.

Ja nagu ikka, pildid matkal nähtust:

Ca kilomeetri ulatuses on koprad usinalt tööd teinud. Puid langetanud ja tamme ehitada püüdnud. Ma ei teagi, kas keegi lammutab kopratamme või on kõrge jõe vee seis nad enda alla matnud.

Peegeldusi jõelt ja jõe põhjast

Ühe kuivenduskraavi äärest leidsime paar hiidmunade kasvukohta. Olin küll teadlik selliste seente olemasolust ja piltegi näinud, kuid nn nahkseid anumaid pruuni peene pulbriga kohtasin esmakordselt. Väga huvitav kogemus. 

Googeldades sain teada, et toimib lausa antibiootikumina.

Kuigi suured, olid nad hiidmunade kohta siiski suhteliselt väikesed mu meelest. Aga eks sügisepoole tuleb sinnakanti uuesti uudistama minna, ehk leiab siis midagi pannilegi panemiseks. 

Või peaks hoopis kohe uuesti minema ja oma aeda eoste külvi tegema?

Selleaasta esimesed väikesed päikesed:

290320

Vot selline päev siis.
Õhtul tegime neljaviljahelvestest rosinatega küpsiseid. Matkal kaotatud kalorid peab ju tagasi saama, eksole.

Nädal pildis

Teine ametlik liikumispiirangu ja koduõppe nädal möödas. Kui esimene nädal oli pigem uude olukorda sisseelamise ja harjumise nädal, siis nüüd oli sellevõrra lihtsam, et oli tekkinud juba teatud rutiin.
Peale hommikusööki läks vanaisa õue küttepuid tegema, lapselaps ja mina asusime kumbki oma koolitükkide juurde.
Pealelõunal toimetasin ma aias, E vaatas telekat või tegi midaiganes talle meelepärast tegemist. Vanaisa ikka jätkuvalt küttepuudega ametis.

Minu aiatöödele järgnes koos E-ga kohustuslik sportlik osa, 3 - 7 km-ne matk praktiliselt igal päeval. See oli... , hm, ütleme, et see just kerge ei olnud, sest selja taga oli mugavalt maha lösutatud talv. Vähemalt minul. Aga olen ka rõõmus, et "ah homme lähen" ettevõtmine lõpuks lapselapse toel ikka teoks sai.

Mõned meie matkadel tehtud pildid ka: Päikesetõus ja päikeseloojang, Atla jõgi, kuklaste kogum pesakuhjal, harilik karikseen, Hõreda mõis ja pokud Hõreda vanas mõisapargis.
Hõreda mõisat käisime siis uudistamas E reedesest ajalootunnist lähtuvalt.

Ja peaks veel ära mainima, et reedeks, so õppenädala lõpuks oli lapsel juba õppimisest väsimuse tundemärke näha. Kuid õnneks on ta kohusetruu ja tegi oma õppetükid ikka ära. (Vastupidiselt vanaemale, kellel nii mõndagi tegemata jäi. Kuid sellest edaspidi. )

Nädal pildis 24 - 27.03.2020

Terve nädala ilm oli ilus ja rõõmus ja päikseline.

Vaata passi!

Üleeile oli mu tervis viletsake. Ei-ei, ei olnud k-viiruse nähtused. Lihtsalt üleväsimus. Ma olen olnud terve elu tegus ja toimekas ja püüdnud ikka hädadest ja haigustest üle olla ja kuidagimoodi niiviisi välja vedanud, et vahelduva eduga nii hobide kui ka palgatööga toime olen tulnud. Kuid möödunud kevadel tõmbas mu organism hädapidurit ja sestsaati olen pidanud oma ettevõtmistes väga hoolikas olema, et ülekoormust vältida.
Nojah. Vot siia see koer nüüd maetud ongi. Vaim on endiselt tegus kuid füüsis va kurivaim ei vea üldse järgi. Ja kui tulebki, siis pika taastumise hinnaga.
Nii seegi kord. Olin pühapäeval koduaias oma arust üsna vähe tööd teinud (seda võrreldes varasemate aastatega) kuid näib, et siiski liiga palju, sest esmaspäeval olin kutu. Lösutasin siis voodis ja vahelduse mõttes diivanil ja tugitoolis ka ja muudkui lugesin. Ikka virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja jälle virtuaalajalehti ja sotsiaalmeediat ja nii mitu-mitu ringi. Ega seal muust ei kirjutatudki kui k-viirusest ja majanduslangusest ja kõigest hullust mis meid ees ootamas veel on.
Ma ei ole suur muretseja ja masenduja, pigem hädaolukorras lahenduste otsija ja leidja kuid esmaspäeval suutsin end küll masekasse lugeda.

Kõige enam tekitas masendust Tallinnas elava itaallase Giovanni Angioni fb lehel olev postitus, kus ta manitseb eestlasi koroonaviirusesse tõsisemalt suhtuma kui me seda siiamaani teeme. Kõrvalolev pilt on tema postitusest võetud.
Veokid Bergamos, mis on kirste täis. Seal linnas oli nii palju surmajuhtumeid, et nad pidid surnutega toimetulemiseks teistest linnadest abi paluma.

Mina isiklikult olen ka selle viiruse puhul pigem ikka äärmuslike ettevaatusabinõude pooldaja: liikumiskeeld ja avatud ainult apteegid ja toidupoed. Lähtudes siis teadmisest, kui kiiresti nakkav see viirus on ja kui raske võib olla paljudele haiguse kulg.
Nojah, majandusküsimused sealjuures... on hoopis omaette raske teema. Polegi selle teema üle nii põhjalikult mõelnud.  Aga eks järgmisel korral kui passi pole vaadanud ja taas üle pingutanud olen, võtan teema enda jaoks ette.

Eile käisime poes toiduvarusid täiendamas. Kuigi kästakse üksi poodi minna, läksime ikka kolmekesi. Tahtsime rohkem osta ja mina üksi ei jaksa ja mees ütleb, et tema ei tea täpselt mida osta ja kuidas sa siis lapsegi koju jätad. Eks temalgi oma soovid.
Läksime hommikupoole, siis kui soovitatakse penskaritel käia. Arvasin, et ju mõni üksik penskar väikelinna Maximas on. Kuid võta näpust, seal oli kella 10 paiku tohutusuur hulk penskareid ostlemas. Püüti ikka omavahel distantsi hoida kuid kitsaste riiulivahedega ja ühe töötava kassaga oli see päris keeruline. Kassade ees veel kaitseklaase polnud, kuid töömees esimese klaasiga oli kohal ja hakkas tegutsema. Käte desovahendeid silma ei hakanud. Võib-olla ma ei osanud vaadata.
Selveris see eest oli vaid mõni üksik ostleja. Kassas enne kassiirini jõudmist oli ostja jaoks desovahend. Nii et kui taas poodi vaja minna, siis ehk Selverisse on ohutum.

Püsi kodus

Mida vanemaks, seda vähemaks jääb sõpru. Reaalseid sõpru. Sotsiaalmeedia sõpru võib olla sadu või tuhandeid, kuid see pole päris see.
Minu ainukesel reaalsel sõbrannal on täna sünnipäev.
Tavaolukorras võtnuksin lilled ja koogi ja kingi ja läinuks talle külla. Aga kuna on eriolukord ja tige kiiresti leviv koroonaviirus kollitab, on mõttekas kodus püsida.
Piirdusingi ainult helistamisega.
Õnneks on ta jätkuvalt positiivse suhtumisega ja suhteliselt realist. Hea oli kuulda, et ta ei karda, kuid peab vastavalt võimalustele hoolt, et viirust vältida. Niipalju kui müüjal toidupoes see üldse võimalik on. Isiklikest kaitsevahenditest on neil ainult kindad. Desoainet kasutavad tihedasti ja hoolikalt. Väikeses maakohas pidi nüüd suhteliselt vähe rahvast poes käima. Ikka vaid kohalikud, ei enam võõraid. Kui varem oli kohalik pood ka mingil määral suhtlemiskoht, siis nüüd tehakse ostud ja lahkutakse. Ei mingit ülemäärast loba.
Poes pidi esmatarbekaupu piisavalt olema. (Va Wc-paber).

Lillelised laupäevamõtted

Kuna mu mälus ja muudes märkmetes valitseb iluaiandusalaselt pehmelt öeldes kaos, püüan nüüd hakata mingit korda looma. Otsustasin kõik oma õitsvad taimed üles pildistada ja seega midagi kataloogisarnast luua. No õnneks mul neid niiväga palju ka pole, ehk saan ikka endale püstitatud tähtsa ülesandega hakkama. Taimenimekiri on oluline just ennekõike uute taimede hankimise seisukohalt. Et teaks, kes olemas on ja ei dubleeriks uue ostuga. Ja et kogu selles hiidsuures taimemaailma liigi- ja sordirikkuses oleks edaspidiseid hankimisi lihtsam ette võtta kui olemasolevatest pilt ees. Nii ma vähemalt praegu arvan. Ja nagu muuseas olgu öeldud, et aed on mu elus väga tähtsal kohal. Nii on see olnud minevikus ja eriti oluline on praegu, mu sisuliselt  sunniviisilisel kodus oldud aastal.

Esimesed taimepildid siin blogis siis nendest õitsejatest, kes aasta algusest kuni kalendrikevade alguseni (200320) õitsema hakanud on. Jaa-jaa, tõepoolest, aasta algusest, 1.jaanuarist alates, sest sel hooajal ju tavapärast Eestimaa talve polnudki. Oli hall, vihmane ja samblaroheline vähese päikesepaistega ja vaid mõni loetud kord lühiajaliselt maas käinud lumega aastaaeg.

Pildid pole just õitsemise alguse järjekorras, kuid ega seal suurt vahet ka polnud. Üsna riburada üksteise järel tulid.

Harilik lumikelluke
Galanthus nivalis

 Täidisõieline lumikelluke

McMurtrie võrkiirise väga varajane hübriid
Iris reticulata

20. veebruaril täheldasin juba täitsa siniseks värvunud kopsakaid kohe avanema hakkavaid õiepungi. Ikka tõesti väga varajane. (See pilt on veidike hiljem tehtud)

Kevadine märtsikelluke
Leucojum vernum

Kevadine seepärast, et on olemas ka teine märtsikellukese liik, kellel eestikeelne nimi sügisene märtsikelluke.

Alpi mägikress
Hutchinsia alpina

No tema õitses küll sisuliselt aastaringi. Meie selleaastasel talvel ta kasvas isegi juurde. Oli mul möödunud kevadel üks imepisike nutsakas, mille kõrgpeenrasse torkasin. Mõtlesin, et tast üldse asja ei saa, kuid vaata aga vaata taime!

Talvine lumekupp
Eranthis hyemalis

Üks ja ainuke tema õis mul on. Kust ta mu aeda sai, ei oska küll öelda. Möödunud kevadel ta lihtsalt oli olemas. Küllap sõpradelt saadud lillede kõrvalt isekülvi seemnest kasvanud.

Aga ilus päikesekollane :) Väike päike.

Krookused
Crocus

Ei tea ta liigi ega sordinime. Kunagi väga ammu juba peenrasse pandud. Teised ei tahtnud millegipärast kasvada ja lahkusid mu aiast, see lilla on ainuke vanadest olijatest järel. Ja kenasti  paljunenud ka.

Sinililled on need täitsa harilikud, looduslikud.
Leidin selle õitsva sinilillevälukese kevade esimesel päeval.

Anemone hepatica

Allium x proliferum

Selleaastane kevade esimene päev oli imeilus. Päikseline, tuuletu, soe. Kutsus kohe varakult õue, kuid kus sa kohe saad, lapsukesega ju vaja õppida. Teiste õppeainetega sai ta kenasti iseseisvalt hakkama, veidi abi vajas vaid inglise keeles.
Juba ennelõunat oligi kõik õpitud ja läksime õue asjatama.

Üle pikkade aastate on mul esimene oma koduaia kevad. Saan päevast päeva jälgida, mis-kus-millal-miks toimub. Kaardistada ära soojemad ja külmemad kohad ja vastavalt siis peenra- ja taimemajanduses korrektiive teha.

Mu aed on 2 in 1, st nii tarbe- kui ka iluaed koos, läbisegi põimunult. Üks täiendab teist. Köögiviljamaal kasvab lilli ja lillepeenras köögivilju. Sama ka puude ja põõsastega: ilupuude ja -põõsaste vahel puuvilju kandvad puukesed ja marjapõõsad. Kasvuhoone on küll aga vaid toidutaimede jaoks.

Kasvuhoone esimene saagiandja on rindeline sibul (Allium x proliferum). Igati tänuväärne varakevadine vitamiiniallikas. Kahjuks on ta üsna vähetuntud, kuid kel vähegi võimalik ja kes värsketest (mahe)sibulapealsetest lugu peab, soovitan soojalt teda kasvatada. Ta on täiesti külmakindel ja erilist hoolitsust ei vaja.
Kasvab väga hästi viljakal ja parasniiskel pinnasel. (NB! Sibul ei talu värsket sõnnikut!)
Õite asemel arenevad tal varre tipus uued tütarsibulad.

Täna korjasin sealt selle hooaja teise saagi. Tegelikult küll olnuks kolmas saak (on tõesti varane), kuid pagana leethiired oskavad samuti kevadel igast rohelisest kõrrest toidulaua leida ja esimene    saak läks nendele.

Avamaal on pealsed tänase seisuga ca 3-4 cm-sed.
Katteloori all või hoone päikselises seina ääres kasvades saaks isegi sealt juba kena koguse rohelist, arvestades selle aasta kummaliselt sooja talve.

Nädala lõpuks lubatakse külma ja lund, kuid rindelisele sibulale ei tee see kurja. Nagu juba öeldud, ta on väga külmakindel.